Minu kogemus on olnud, et andekad isikud kogevad suurema tõenäosusega sellist depressioonitüüpi nagu eksistentsiaalne depressioon. Kuigi eksistentsiaalsest depressiooni võib esineda igaühel mingi suure kaotuse või  ohu tõttu, mida elus ette tuleb, on kõrgemate intellektuaalsete võimetega inimestel kalduvus rohkem kogeda spontaanselt eksistentsiaalset depressiooni. Mõnikord on seda eksistentsiaalset depressiooni seostatud kindla hingelagunemise kogemusega, millele on viidanud Dabrowski (1996).

Eksistentsiaalne depressioon on depressioon, mis tekib kui isik seisab silmitsi teatud põhiküsimustega olemasolu kohta. Yalom (1980) kirjeldab nelja sellist probleemi (või „ülimat muret“) – surm, vabadus, isolatsioon, mõttetus. Surm on vältimatu sündmus. Vabadus, eksistentsiaalses tähenduses, viitab välise struktuuri puudumisele. See tähendab, et inimesed ei sisene maailma, mis on loomupäraselt üles ehitatud. Me peame andma maailmale struktuuri, mida me ise loome. Üksinduse tunneb ära, kui hoolimata sellest, kui lähedaseks mingi inimesega saadakse, jääb alati alles mingi tühimik ja me oleme siiski üksi. Mõttetus tuleneb esimesest kolmest. Kui me peame surema, loome oma enda maailma ja kui igaüks meist on lõppkokkuvõttes üksi, siis mis tähendus on elul?

Miks peaksid sellised eksistentsiaalsed probleemid esinema ebaproportsionaalselt andekate laste hulgas? Osaliselt seepärast, et neile pigem on oluline sügavam mõtlemine, kui lihtsalt päev-päevalt pealiskaudselt keskendumine erinevatele elu aspektidele. Teised, andekamate laste konkreetsed iseloomulikud tunnused on sama tähtsad mõjutajad.

Kuna andekad lapsed on suutelised arvestama võimalusi, kuidas asjad olla võivad,  kalduvad nad olema idealistid. Siiski on nad samaaegselt võimelised nägema, et maailm ei küündi selleni, nagu see olla võiks. Kuna on tundeküllased, tunnevad nad teravat pettumust ja frustratsiooni, mis ilmneb kui ideaalideni ei ulatuta. Need noorukid märkavad kiiresti ebakõlasid, suvalisust ja naeruväärsust ühiskonnas ja käitumises nende ümber. Traditsioonid on küsitavaks peetud või vaieldavad. Näiteks, miks me paneme inimestele peale karme piiranguid vanuse- ja soorolli osas? Miks inimesed käituvad silmakirjalikult, kus nad ütlevad üht ja teevad teist? Miks inimesed ütlevad asju, mida nad päriselt ei mõtle? Miks on nii paljud inimesed mõtlematud ja hoolimatud oma läbikäimises teiste inimestega? Kui palju võib tähendada ühe isiku elu maailmas?

Kui andekad lapsed üritavad jagada neid muresid teistega, kohtavad nad sageli reaktsioone hämmingust kuni vaenulikkuseni. Nad avastavad, et teised, eriti nende ealised, selgelt ei jaga neid muresid, aga selle asemel on keskendunud rohkem konkreetsetele probleemidele ja sellele, et teistega kokku sobida. Sageli isegi esimese klassi ajal, tunnevad need väga andekad noored end isoleerituna enda kaaslastest ja võib-olla ka oma perekonnast, sest nad leiavad, et teised ei ole valmis arutama nii kaalukaid probleeme.

Kui nende pingelisus on kombineeritud multipotentsiaalsusega, siis muutuvad need noorukid eriti pettunuks aja ja ruumi olemusliku puuduse suhtes. Neil lihtsalt ei ole piisavalt aega, et arendada kõiki neid andeid, mis paljudel neil on. Otsuste tegemine võimaluste hulgas on tõesti juhuslik. Ei ole olemas „lõppkokkuvõttes õiget“ valikut. Isegi kutsevalik võib olla raske, kui keegi üritab teha karjääriotsust oluliselt võrdväärsete kirgede, annete ja võimaluste vahel viiulimängus, närviteaduses, teoreetilises matemaatikas ja rahvusvahelises suhetes.

Andekate laste reaktsioon (jällegi koos pingelisusega) nendele pettumustele on sageli vihastumine. Aga nad avastavad kiiresti, et nende viha on tühine, sest see on tegelikult suunatud „saatusele“ või teistele asjaoludele, mida nad ei ole suutelised kontrollima. Viha, mis on jõuetu areneb kiiresti depressiooniks.

Sellises depressioonis üritavad andekad lapsed tavaliselt leida mingit tähendust, mõnda toetuspunkti, mida nad saavad haarata, et ennast „ebaõigluse“ porimülkast välja tõmmata. Sageli, mida rohkem nad üritavad ennast välja tõmmata, seda rohkem nad saavad teadlikuks, et nende elu on piiratud ja lühike, et nad on üksi ja ainult üks väga väike organism suures maailmas, ja et seal on hirmutav vabadus, mis puudutab seda, kuidas keegi valib oma elu elamise viisi. Siinkohal küsivad nad elu tähenduse kohta: Kas see kõik ongi elu? Kas sellel ei ole lõplikku tähendust? Kas elul on üldse tähendust, kui ma sellele tähenduse annan? Ma olen väike tähtsusetu organism, kes on üksik absurdses, suvalises ja kapriisses maailmas, kus mu elul on väike tähendus ja siis ma suren. Kas see on kõik, mis seal on?

Sellised mured ei ole üllatavad mõtlike täiskasvanute seas, kellel on keskeakriis. Siiski on see murettekitav asjaolu, kui need eksistentsiaalsed küsimused esinevad rohkem 12 või 15 aastastel. Selline eksistentsiaalne depressioon väärib hoolikat tähelepanu, alates sellest, kui nad üritavad enesetappu teha.

Kuidas saame meie aidata oma teraseid noorukeid toime tulema selliste küsimustega? Me ei saa teha palju oma olemasolu piiratusega. Siiski, me saame aidata noori nii, et nad tunneksid, et nendest saadakse aru ja et nad ei ole nii üksi ning alati on olemas võimalus, kuidas toime tulla oma vabadusega ja üksildustundega.

Isolatsiooni on aidanud mingil määral leevendada suhtlemine noorukitega, et keegi teine mõistab probleeme, millega ta võitleb. Isegi kui sinu kogemus ei ole täpselt sama, nagu minu oma,  tunnen ma end palju vähem üksi, kui ma tean, et sul on olnud kogemus, mis on arvestatavalt sarnane. Sellepärast ongi suhted pikaajalises plaanis andekate laste kohanemise osas äärmiselt tähtis (Webb Meckstroth ja Tolan, 1982).

Kindel tee murdmaks läbi isolatsiooni tundest on läbi puututuste. Samamoodi nagu imikud peavad olema hoitud ja puudutatud, sama on ka inimestega, kes kogevad eksistentsiaalset üksindust. Puudutus tundub olevat eksistentsi instinktiivne ja põhiline aspekt, nagu on tõestatud ema-lapse seotuse või „kasvupeetuse“ sündroomiga. Olen tihti „määranud“ noortele, kes kannatavad eksistentsiaalse depressiooni all päevased kallistused ja andnud vastumeelsetele vanematele nõu, et nad ütleksid teismelistele, „Ma tean, et sa ei pruugi tahta kallistada aga mina vajan kallistust.“ Kallistus, puudutus käele, mänguline tõuklemine või isegi vastastiku käte kokku löömine võib olla väga tähtis, sest see loob vähemalt mingit füüsilist kokkupuudet.

Küsimused ja valikud, mis on seotud oma vabaduse toimetulekuga on rohkem intellektuaalsed, vastandina puututuse rahustavale mõjule nagu sensoorne lahendus emotsionaalsele kriisile. Andekad lapsed, kes tunnevad end alla jäetuna ebastruktureeritud maailma paljudest valikutest, võivad leida ennast uurimas ja avastamas alternatiivseid teid, kuidas teised inimesed on oma elu korraldanud. Lugedes inimeste kohta, kes on valinud kindla tee õilsuse ja rahulduse poole, need noorukid võivad hakata kasutama bibliograafiat arusaamise meetodina, et valikud lihtsalt hargnevad eluteel, igaüks neist võib juhtida neid oma rahuldustundeni või saavutusvajaduseni. (Halsted, 1994). Meil kõigil on vaja ehitada oma isiklikku elufilosoofiat ja väärtuseid, mis tulenevad meie tähendusrikkast elu raamistikust.

See on selline eksistentsiaalne probleem, mis juhib paljud meie andekad indiviidid intensiivselt mingi põhjusega end maha matma (kas need põhjused on akadeemilised, poliitilised, sotsiaalsed või kultuslikud). Kahjuks sellised eksistentsiaalsed probleemid võivad viia depressioonini, mis on sageli segatud meeleheitlike katsetega kuhugi „kuuluda“. Aidates nendel indiviididel ära tunda põhilisi eksistentsiaalseid probleeme, võib saada häid tulemusi, kuid ainult siis, kui seda teha lahkel ja tunnustatul viisil. Lisaks on nendel noorukitel vaja mõista, et eksistentsiaalsed probleemid ei ole need, mida saab jagada ainult korra, vaid pigem need, mis vajavad sagedast läbivaatust.

 

Henri Parkja – www.davidsongifted.org

 

Kui Sulle artikkel meeldis siis ütle Aitäh seda jagades