Miks vaktsineerimist peetakse ohtlikuks
Olen ajakirjanik, elan New Yorgis. Vaktsineerimisteemaga hakkasin tegelema pärast oma kolmanda lapse sündi, kui teda Ameerika seaduste kohaselt ähvardas kohustuslik vaktsineerimine. Mis ma oma uurimistöös leidsin, jahmatas mind tõsiselt ja muutis täielikult minu suhtumist kaasaegsesse meditsiini. Alljärgnev ongi lühikokkuvõte vaktsineerimise ohtudest ja vasturääkivustest, juhatades kätte ka allikad, kust iga vanem võib oma isiklikus uurimistöös edasi minna.
Vaktsineerimisotsus on sügavalt individuaalne ja ideaalis peaks iga vanem otsustama ise, kas ta peab vajalikuks oma last vaktsineerida või mitte. Otsustada saab aga ainult siis, kui on olemas nii poolt kui vastuargumendid. Paraku kuuleme tõsielus oma arstidelt vaid ühepoolset informatsiooni – vaktsineerimise propagandat. Kui teemasse süveneda, saab juba varsti selgeks, et tegelikult on põhjust kahelda kogu ametlikult levitatud informatsioonis, mis vaktsineerimist puudutab.
Üks põhilisi arstide argumente, nagu oleksid vaktsiinid “turvalised ja ohutud” ei vasta tõele juba sel lihtsal põhjusel, et neid turvalisusteste pole kunagi tehtud ja MITTE KEEGI maailmas ei tea, kuidas täna teie beebisse torgatud vaktsiinid tema elu mõjutavad 5, 10, 20 aasta pärast. Isegi seda ei suuda ükski arst teile ennustada, mis juhtub teie beebiga 5, 10, 20 minutit peale seda, kui arst on oma süstla sisu temasse tühjendanud.
Kõige olulisem põhjus, miks vaktsineerimisse tuleks väga ettevaatlikult suhtuda, ongi see, et vaktsiine, nende kõrvaltoimeid ja eriti nende pikaajalist toimet inimorganismile ei ole piisavalt uuritud.
Vaktsiinide käikulaskmisele eelnevad vaid lühiajalised katsed (nädal, harva kauem) ja tegelikeks katsejänesteks on meie lapsed. Katsete tulemust võime vaid aimata selle järgi, kuidas aina uued ja uued “täiendatud, ohutumad” vaktsiinid vanad välja vahetavad.
Vaktsineerimisvastased väidavad, et vaktsiinid on väga mürgised ja võivad anda kõrvaltoimeid, mis võivad olla palju hullemad kui antud haiguse tüsistused; vaktsiinid hävitavad lapse loomuliku vastupanuvõime haigustele; lisaks pole vaktsiinid kuigi efektiivsed.
Mõtlema võiks panna ka see, kas printsiip minna tervist otsima verre süstitud mürgikokteilidest, on ikka õige lähenemine? Kui me viime arsti juurde terve lapse ja saame tagasi kiljuva, valudes, paanikas ja palavikus lapse (normaalne reaktsioon, ütleb arst!)- kas see on ikka õige tee tervisele?
Kaasaegne meditsiin põhineb hirmul ja patoloogiatel ning teoorial, et ilm meie ümber on täis ohtlikke pisikuid, kes ainult ootavad, et meisse siseneda ja meid haigusega maha murda. Kas see on nii ka tegelikult?
Usaldusväärset vaktsineerimisvastast informatsiooni on väga raske kätte saada, sest seda peetakse meditsiini olemasolule ohtlikuks. Vaktsineerimise kahjulikkust tõestavaid uurimusi ei rahastata, neid ei publitseerita ametlikes kanalites. Miks, sellest pikemalt allpool.
Siiski on aina rohkem maailmas ajakirjanikke, meditsiiniinimesi, mittetulundusorganisatsioone, ka arste ja teadlasi, kes eitavad lausvaktsineerimist ja peavad seda mõttetuks ning kahjulikuks. Nad kirjutavad raamatuid, korraldavad konverentse, nõuavad aru poliitikutelt (meditsiin paraku on tänapaeval eelkõige poliitika) ja teevad kõik selleks, et laiemale avalikkusele seda aastaid mahavaikitud probleemi selgitada.
Täna sisaldavad Ameerika vanematele enne vaktsineerimist jagatavad infolehed ka hoiatusi võimalike krampide, ajukahjustuste, sh ka surma kohta, mis võib järgneda vaktsineerimisele.
Vaktsineerimisvastaseid on erinevaid – ühed on absoluutselt igasuguse vaktsineerimise vastu, teised leiavad , et teatud tingimustes võib vaktsineerimine olla õigustatud, kuid vaktsiinid peavad olema mürkidest ja kõrvaltoimetest vabad. On ka näiteks grupp vaktsineerimisvastaseid, kes protesteerivad aborditud loodete kasutamise vastu vaktsiinide valmistamisel.
Kokkuvõtlikult nõuavad vaktsineerimisvastased:
- Täielikku avalikustamist. Et kogu info vaktsiinidest, nende kõrvaltoimetest ja ohtudest oleks kõigile kättesaadav ja avalik. Et lõpeks see valetamine, vassimine, kõrvalnähtude mahavaikimine ja andmete võltsimine, mis aastakümneid on saatnud vaktsiinindust.
- Valikuvabadust. Et igal vanemal oleks õigus ise vabalt otsustada, kas oma last vaktsineerida või mitte, ilma et teda arstide poolt keelitataks, ähvardataks,sunnitaks või ajupestaks.
- Lausvaktsineerimise lõpetamist. Inimeste organismid on erinevad, inimeste geograafiline elukoht, toitumus, rass, geneetiline kood, põetud haigused jne mõjutavad seda, kuidas vaktsiinid kellelegi mõjuvad. Kõiki neid faktoreid tuleb arvestada vaktsiinide manustamisel.
- Usaldusväärseid turvalisusuuringuid. Et võrreldaks vaktsineeritud ja mittevaktsineeritud lapsi, mitte ei võrreldaks kahte gruppi, kus ühed saavad üht vaktsiini ja teised teist (nagu praegu kombeks on); et valimid oleksid adekvaatsed elanikkonnale; et tulemusi ei “korrigeeritaks” jne.
Nüüd aga lühidalt sellest, millised on vaktsineerimise ohud
1. Vaktsiinid on väga mürgised
Kõik vaktsiinid koosnevad kolme tüüpi komponentidest:
- “pisik” – elus või surmatud viiruse, bakteri, toxoidi (bakteri toodetud toksiini)või DNA kujul. OHT! Elus pisik võib põhjustada haigestumist, selle asemel et selle eest kaitsta (lastehalvatus, läkaköha).
- sööt, millel vaktsiinid kasvatatakse (nt kanapoja looted, aborditud inimlooted, ahvi neerukude, merisea looterakud). OHT! Võõrvalgud ja -geenid võivad inimorganismi sattudes käituda ettearvamatult.
- mitmeotstarbelised lisaained (säilitusained, toime tugevdajad jne) N. alumiiniumsool (toime tugevdajana), elavhõbeda ühend tiomersaal, formaldehüüd, neomütsiin, fenoksüetanool (säilitusainena), jne.
Difteeria/teetanus/läkaköha ehk DTL ehk kolmikvaktsiin; läkaköhavaktsiin; teetanuse vaktsiin – kõik kolm sisaldavad alumiiniumfosfaati (0,5mgAl) ja 0,05mg tiomersaali (0,025mg Hg); süstitakse lihasesse.
Poliomüeliidivaktsiin – sisaldab formaldehüüdi 25mg; naha alla või lihasesse.
Leetri, mumpsi, punetisvaktsiin (LMP) – sisaldab fenoolpunast ja neomütsiini 25g; naha alla.
Hepatiit-B vaktsiin (HBV) sisaldab – alumiiniumhüdroksiidi, dinaatriumfosfaati, naatriumhüdroküfosfaati, 0,05 mg tiomersaali (0,025mg Hg); lihasesse.
Gripivaktsiin sisaldab – 0,05mg tiomersaali (0,025mg Hg), formaldehüüdi; naha alla või lihasesse.
Puukentsefaliidivaktsiin – alumiiniumhüdroksiidi (0,35mg Al), 0,5 mg tiomersaali (0,025mg Hg); lihasesse.
(Vaktsineerija käsiraamat, 1994, Medicina, toimet. H. Nohynek, E. Pekkanen, J. Eskola.)
OHT! Alumiiniumi peetakse krampide, ajukahjustuste, Alzheimeri tõve ja dementsuse põhjustajaks.
Formaldehüüd on tuntud kantserogeen (põhjustab vähki).
Elavhõbe kahjustab inimese närvi- ja immuunsüsteemi rakutasandil. Elavhõbedat võime oma organismi saada vee, õhu, toidu (kala) kaudu või amalgaamist hambaplommidega. Sellisel juhul kaitsevad meid organismi loomulikud kaitsebarjäärid (nt seedeelundite, kopsude limaskest jne). Kui aga organismi süstida elavhõbedat, siis puudub tal võimalus end mürgituse eest kaitsta. Veelgi ohtlikumaks teeb elavhõbeda see, et ta ladestub organismis, st keha ei suuda teda välja viia.
Väiksemad, kuid pidevad doosid kahjustavad immuunsüsteemi rakutasandil.
Nt kroonilise elavhõbedamürgituse esimesed tunnused võivad olla inimese suutmatus jagu saada gripist, bronhiidist, pärmseene infektsioonist või haigestumine vähki. Kui meie organism mingil põhjusel elavhõbedast lahti ei saa, koguneb ülejääk ajju.
Vaktsiinides sisalduvale etüül-elavhõbedale pole keegi ohutut doosi kehtestanud. Küll on olemas normid elavhõbeda teisele vormile, metüül-elavhõbedale. Selle järgi loetakse ohutuks kuni 0,1 mcg metüül-elavhõbedat 1kg kehakaalu kohta päevas. (USA Keskkonnakaitse normid)
NÄIDE Üks hepatiidisüst sisaldab 12,5 mcg elavhõbedat. Kui see süstida
näiteks 3,6 kilosesse vastsündinusse, siis saab ta juba ühe doosiga
mitukümmend korda rohkem mürki, kui on lubatud normidega (antud
juhul oleks lubatud kuni 0,36 mcg).
Kui 6-kuune imik on saanud kätte kõik ettenähtud vaktsiinid, siis on ta oma organismi kumuleerinud juba 167,5 mcg elavhõbedat.
Kaheaastaseks sünnipäevaks on Ameerika laps kogunud oma organismi 237 mcg elavhõbedat!!
Elavhõbe, alumiinium, formaldehüüd on närvimürgid (neurotoksiinid) – nad hävitavad olemasolevaid aju
närvirakke ja takistavad uute rakkudevaheliste ühenduste teket. Seega võivad vaktsiinide kahjustused lapsel avalduda alles hiljem kõne-, õppimisvõime, kõndimis- jm. häiretena.
Vaktsiinid on eriti ohtlikud just vastsündinutele ja imikutele
– kuna vastsündinu hemato-entsefaalbarjäär (kaitsev membraan ajus, mis selekteerib verest välja ajule kahjulikud ained ning ei lase neid ajju tungida) ei funktsioneeri veel ja seetõttu pääsevad kõik mürkained otse ajju. Imiku tormiliselt arenevale ajule võivad sellised mürgid pöördumatult kahju teha.
Seega, mida väiksem laps, seda ohtlikum.
- imiku maks ei suuda veel kehasse sattunud raskemetalle ja mürke eemaldada,
- imiku immuunsüsteem ei ole veel välja arenenud ning tal puudub võime edukalt võidelda sissetungijatega, olgu need siis bakterid, viirused või keskkonnamürgid.
2. Vaktsiinid rikuvad ära laste immuunsüsteemi normaalse arengu
Kui laps puutub bakteritega/viirustega kokku loomulikul moel, siis käivitub organismi nakatumisel terve rida kaitsemehhanisme. Nahk, suu, neelu ja nina limaskestad, aevastus-ja köhimisrefleks, seedetrakt, maks – kõik võtavad aktiivselt osa haigusetekitaja kahjutukstegemisest.
Väga paljud targad lastearstid peavad lastehaigusi organismi “koolituseks” ehk siis nendega toimetulekuga organism tugevneb ja omandab oskusi uute haigustega võitlemiseks. Nende arvates pole mingit mõtet organismi lastehaiguste eest hoida, ka ei vaja need haigused üldjuhul peale puhkuse mingit ravi.
Kõikidel haigustel võivad olla tüsistused, kuid üldjuhul ei ähvarda need terve immuunsüsteemiga, hästi toidetud ja sanitaarses keskkonnas elavaid lapsi.
Kui nüüd aga haigusetekitajad süstida vägivaldselt otse vereringesse, minnes mööda keha enese kaitsefunktsioonidest, siis ei suuda lapse ebaküps ja alles arenev
immuunsüsteem enese kaitsmiseks midagi teha ja on rünnakuks täiesti ette valmistamata.
Eriti kehtib see mitmikvaktsiinide kohta, kus korraga süstitakse lapse organismi mitme ohtliku haiguse tekitajad ning lapse organism ei ole lihtsalt võimeline toime tulema selliste koguste haigusetekitajate ja võõrkehadega.
Tulemuseks võib olla see, et segaduses organism hakkab ründama iseennast ehk siis organismi neid osi, mis on keemiliselt sarnased sissetunginud vaktsiini komponentidele. Nii tekivad autoimmuunhaigused, mille levik viimastel aastatel suisa plahvatuslikult suureneb.
Laste seas levivad ,reumatoidne artriit, lasteea suhkruhaigus, bronhiaalastma, Crohn’i tõbi, Guillain-Barre sündroom (progresseeruv lihaste nõrkus), mida varem põdesid vaid vanemad inimesed.
Häiritud immuunsüsteemiga lastest kasvavad haiged inimesed, kes hakkavad tänu oma kroonilistele haigustele eluaeg ravimifirmadele kasumit tootma.
3. Vaktsiinid annavad kõrvalnähte
Absoluutselt kõik vaktsiinid võivad anda kõrvalnähte. Kuna meditsiinistatistika on väga manipuleeritav ja numbrid tavaliselt sõltuvad sellest, kes neid esitab, siis ei ole võimalik kindlalt väita, kas on suurem shanss saada tüsistus vaktsiinist või haiguse tagajärjel. Oleneb lapsest, tema geneetilisest koodist ja tema immuunsüsteemist, kas kõrvalnähud on nähtamatud, kerged, rasked või surmavad.
Kui laps on peale vaktsineerimist loid, magab ebatavaliselt kaua või vastupidi kiljub/kriiskab, “viskab silda”, nutab lohutamatult pikka aega, ei maga enam öösiti, siis on need hoiatussignaalid vanematele, et lapsel võib olla vaktsiinist ajukahjustus. Kuna iga järgnev vaktsineerimine teeb kahjustuse ainult hullemaks, on põhjust tõsiselt järele mõelda, kas reaktsiooni kogenud last edaspidi enam vaktsineerida.
1991 a loodi USAs vaktsiinitüsistuste registreerimise keskus VAERS, kuhu kirjade järgi peaksid kõik arstid teatama reaktsioonidest, mis tekivad vaktsineerimise tagajärjel. Kui ametkond leiab, et kaebus on õigustatud, saavad vanemad invaliidistunud või surnud lapse pealt kompensatsiooni.
Vaktsiinitüsistusse surnud beebi “maksab” näiteks 250 000 dollarit, invaliidistunud võib maksta miljoneid, sest tema põetamine võib kesta elu lõpuni.
Küsitluste järgi teatab kõrvalnähtudest vaid 2-8% arstidest. Põhjuseid on mitmeid – kes ei pea vajalikuks, kes hoiab arstide tsunftiau, kes ravimifirmade “head” nime, kes lihtsalt kardab oma koha pärast.
Arstidele on ka pähe tuubitud propaganda, et vaktsiinid on head ja turvalised ning kui laps pärast vaktsineerimist kokku kukub või põdema jääb, siis tegemist on lihtsalt ajalise kokkusattumisega ning vaktsiiniga pole siin mingit pistmist. Kui beebi aga juhtub peale vaktsiinimanustamist surema, siis on see loomulikult hällisurm või põdes laps mingit haruldast kaasasündinud vähivormi.
(Arstide hoolimatusest ja ebakompetentsusest on palju juttu raamatus H.Coulter,B.Loe Fisher ‘A Shot in the Dark’. Lisaks ammendavale ülevaatele DTL vaktsiinist on dokumenteeritud sadu konkreetseid haiguslugusid, kus arstid eelnevalt reaktsiooni kogenud last revaktsineerisid ning lapse seisukorda halvendasid kuni selleni, et laps suri.)
Aastas käsitletakse VAERSis umbes 12 000-14 000 juhtumit. Kui nüüd arvestada, et alla 10% arstidest raporteerib kõrvalnähtudest, siis vast võib tegelik reaktsioonide arv olla 120 000-140 000. 140 000 rasket reaktsiooni umbes 3 500 000 aastas sündiva lapse kohta. Kuidas läheb see number kokku vaktsiinide turvalisusega, mida arstid nagu ühest suust kordavad?
Taotlusi tehakse rohkem, kuid kriteeriumid kompensatsiooni saamiseks on väga ranged. Tihti võtab kompeneerimise protsess aastaid. Näiteks osale vaktsiinidele peab tüsistus välja lööma 48 tunni jooksul. Kui teie beebi aga suri 50 tundi pärast DLT süsti, siis te kompensatsiooni ei saa ning tema surm vaktsiinisurma kirja ei lähe. Arvatavasti kirjutatakse siis põhjuseks Hällisurm (SIDS), sest sinna kategooriasse lähevad enamus vaktsiinisurmi.
Kui aga elavhõbedamürgituse tulemusena teie laps aasta hiljem autistiks jääb, siis pole üldse lootust seda vaktsiinitüsistusena kvalifitseerida.
4. Haigused, mille süüdlasteks arvatakse olevat vaktsiinid
Mida pikemaks venib vaktsineerimisprogramm, seda rohkem registeeritakse maailmas raskeid autoimmuunhaigusi, ajukahjustustega lapsi, allergiaid. Hoolimata meditsiini arengust, jäävad inimesed aina põduramaks ja haigemaks.
Astma, allergiad, autism, vähk, leukeemia, reuma, suhkruhaigus, hällisurm – nende kõikide (üheks) põhjustajaks peetakse vaktsineerimist.
Autism
Autism on kompleksne haigus, kahjustades lapse aju, immuunsüsteemi ja seedetrakti. Kui 1960ndail esines autismi 1 lapsel 10 000st, siis aastal 2000 1-l lapsel 200st, piirkonniti isegi 1-l 132st. Enamasti avaldub autism umbes pooleteiseaastastel lastel ja tihti juhtub see pärast leetrid/mumps/punetised (LMP/MMR) vaktsiini manustamist.
Selles vaktsiinis peetakse ohtlikuks nii elavhõbedat kui leetriviirust. Autismi ja elavhõbedamürgituse sümptomid langevad kokku peaaegu 100%liselt. (Tuletame meelde, et pooleteistaastase lapse organismis on juba enne kolmikvaktsiini ohtlik kogus elavhõbedat.) Elavhõbe kahjustab just neid ajupiirkondi, mis autistlikel lastel korralikult ei funktsioneeri, nimelt väikeaju, aju mandelkeha ehk amügdala ja hipokampus.
Parimaid tulemusi autismi ravimisel on saavutanud need arstid, kes ravivaid autismi kui elavhõbedamürgitust, st kõigepealt puhastavad lapse organismi elavhõbedast.
Arstid on leidnud, et tõenäosus autismi jääda suureneb:
- kui perekonnas esineb autoimmuunhaigusi. Kui neid põeb ema, siis on lapsel 8,8 korda suurem tõenäosus jääda autismi,
- kui lapse ema on reesusnegatiivne ning saab raseduse ajal Rho (D) immunoglobuliini
- kui ema vaktsineeritakse LMP-ga vahetult enne rasestumist, selle ajal või sünnituse järgselt.
(Autismist loe pikemalt dr. Stephanie Cave, MD, FAAFP raamatust What doctor may not tell you about children’s vaccinations”. Dr. Cave on ise arst, kel on autislike laste kliinik.)
Hällisurm (SIDS) ja difteeria/teetanus/läkaköha (DTL) vaktsiin.
Esimesed andmed, et läkaköha komponent vaktsiinis põhjustab ajuturset ja kroonilisi ajukahjustusi ning võib põhjustada surma, ilmusid juba 1930ndatel aastatel.
1933.a ilmus Taani arsti Madseni artikkel, kus ta kirjeldas kaht beebit, kes kohe pärast DTL süsti surid. Aastate jooksul ilmus uusi samalaadseid uurimusi, kuid kogu see aeg jätkus ka miljonite laste vaktsineerimine DTL-ga.
Austraalia arst ja teadlane Viera Scheibner oli esimene, kes leidis põhjaliku ja tõestatud seose DTL vaktsiini ja hällisurma vahel. Uurides hällisurma põhjuseid (kahtlustamata tollal üldse vaktsiine), konstrueeris Scheibner koos abikaasaga spetsiaalse aparatuuri, mis registreeris beebide hingamisrütmi muutused. Oma suureks üllatuseks avastasid teadlased seaduspära, kuidas pärast vaktsineerimist hakkasid beebidel rasked hingamishäired ja -seisakud, mis kulmineerusid 16-l päeval suure kriisiga, kus osa beebisid suri.
Kui teadlased võrdlesid oma uurimistulemusi teiste registreeritud surmajuhtumitega DTL vaktsiini tagajärjel, siis leidsid nad sama seaduspära.
Dr. Schreibner on veendunud ja ta on seda korduvalt oma raamatute ja uurimustega tõestanud, et vaktsineerimine on peamine hällisurma põhjustaja.
Teda on tema järelduste pärast taga kiusatud ja püütud tema tööd igati mustata. Kuna aga tema uurimistöö põhineb meditsiinikanalites ametlikult publitseeritud artiklitel – ta nimelt väidab, et kõik andmed vaktsineerimise kahjulikkusest on juba aastakümneid kättesaadavad, lihtsalt need on maha vaikitud – siis on tema tulemusi väga raske ümber lükata. Seetõttu ongi rünnatud tema isikut, internetis on mitu tema mustamisele pühendatud lehekülge. Austraalias aga aitas tema töö lõpu teha kohustuslikule DTL vaktsineerimisele.
(Dr.Schreibneri uurimistööst loe raamatust Viera Schreibner, PhD ‘Vaccination. 100 Years of Orthodox research shows that vaccines represent a Medical Assault on the Immune System’. Raamatus on toodud graafikud, kust on näha, kuidas pärast vaktsineerimist beebide hingamisrütm muutub ebakorrapäraseks.)
Näide. Kui Jaapanis lükati vaktsineerimise algus 2 kuult 2le aastale, kadus selles riigis hällisurm. Kui hiljem taas katsetati 3kuuste vaktsineerimist, ilmusid välja ka hällisurmad. Jaapani väikelaste suremus on üks madalamaid maailmas, USA see-eest (kus on kohustuslik vaktsineerimisprogramm) on see kusagil arengumaadega samal tasandil. Alates 1950ndatest aastatest on USA väikelaste suremus ainult kasvanud.
5. Vaktsiinide kasvukeskkonnast tingitud oht
Haigustekitajad kasvatatakse enamasti loomsetel kudedel- söötadel (näiteks- ahviaju, inimese abordijäägid, enamiku koduloomade tapajäägid). Loomadel on omad haigused- oma bakterid ja viirused, mis ei tohiks kunagi sattuda inimese vereringesse. Loomulikult vaktsiini valmistamisel aine puhastatakse ja kontrollitakse, aga pole võimalik kontrollida selliste bakterite ja viiruste puudumist, mille olemasolu veel ei teatagi- neid ei osata kontrollimiseks isegi otsida. Ka võivad kasvatatavad haigustekitajad koos kasvukeskkonnas olevate haigustekitajatega kokku puutudes muunduda ja tekivad uued viirused / bakterid (eriti kehtib see viiruste kohta). On ju üldtuntud fakt, et gripiviirus muundub iga aasta ja seega peab iga aasta olema uus vaktsiin. (Mis luuakse “koba peale”, sest teadlased “ennustavad”, et sel aastal võiks olla selline viirus.)
Vt ka B-hepatiidi vaktsiin (seos HIV viirusega).
6. Vaktsiinid on ebaefektiivsed
Iga inimene, tema immuunsüsteem ja haiguse kulg on erinevad. Vaktsiinid on aga loodud põhimõttel “one size fits all” ehk siis miljonitele süstitakse sisse täpselt sama kokteili.
Vaktsiinide efektiivsus pole kuigi kõrge ning nad annavad vaid ajutise kaitse mõneks aastaks. Kui sedagi. Osa arste tunnistab avalikult, et vaktsiinid ei kaitse haiguse eest, nad vaid “mahendavad’ seda, kui juhtute haigeks jääma.
Näiteks:
- läkaköha vaktsiini efektiivsus on 63-91%,
- mumpsivaktsiinil 75-95%,
- punetisevaktsiinil 75-77%.
Pidevalt esinevad leetrid täielikult vaktsineeritutel (USA ja Kanada uuringute järgi 58-90% leetreid põdevatest koolilastest on eelnevalt korralikult vaktsineeritud). Austraalias on 50% elanikkonnast vaktsineerimata, statistiliselt haigestuvad nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata enam-vähem võrdselt.
Tekitavad ise seda haigust, mille vastu peaks kaitsma.
Näiteks USA-s kõik registreeritud lastehalvatuse juhtumid alates aastast 1979 on olnud põhjustatud vaktsiinist.
II Maailmasõja ajal vaktsineeriti Saksamaal elanikkoond difteeria vastu. Pärast seda kasvas difteeria haigusjuhtumite arv 17% ja suremus haigusesse 6 korda.
Ükski vaktsiin ei anna eluaegset immuunsust. Eluaegse immuunsuse saab ainult haiguse läbi põdedes või nakkusega kokku puutudes Ka kontakt haigusega ilma sümptomite arenemiseta võib anda eluaegse imuunsuse (vt. B hepatiit).
Eriti puudutab see probleem punetiste, mumpsi, hepatiidi vastu vaktsineerimist. Need haigused on ohtlikud alles puberteediikka jõudmisel, aga vaktsineeritakse väljaarenemata immuunsüsteemiga beebisid. Ohtliku ea kättejõudmise ajaks on aga immuunsus kadunud.
7. Keegi pole teinud pikaajalisi uuringuid, kas vaktsiinid on ohutud
HepatiitB vaktsiini katsetati 5 päeva.
Uus moeröögatus USAs, tuulerõugete vaktsiin. Lülitatud kohustuslikku vaktsineerimisprogrammi 1995.a. Mitte mingeid turvalisusteste tehtud pole, isegi mitte platseeboga võrreldud uuringut.
DLT vaktsiini ainuke turvalisustest läkaköha komponendile on tehtud 50 aastat tagasi hiirepoegadel. Kui hiired kohe ei surnud või jätkasid kaalus juurde võtmist, loeti vaktsiin turvaliseks.
See oli ainuke turvalisustest, mis oli nõutud DLT vaktsiini turulelubamiseks.
Läkaköha vaktsiini efektiivsustesti pole USAs kunagi tehtud. Kasutatakse Suurbritannia aastaid tagasi tehtud testi, kus enamus katsealuseid oli üle 14 kuu vanad ning pealegi suur osa lapsi sai vaktsiinireaktsiooni. Selle katse tulemusena järeldati, et läkaköha vaktsiin sobib vastsündinute vaktsineerimiseks!
Aga rotaviirusvaktsiin? Seda katsetati aastaid ahvide peal. Vaid aasta peale turulelubamist võeti rotaviirusvaktsiin 1999.a USAs skandaaliga ringlusest tagasi. Põhjus? Sajad raporteeritud raskekujulised kõrvalnähud, neist paar lõppes lapse surmaga.
Kuidas selline ohtlik vaktsiin sai üldse ametliku heakskiidu? Üks vaktsiini heakskiitva komisjoni liikmetest tunnistas hiljem Kongressi ees, et ta sai vaktsiinitootjalt Merck raha….
1976.a jäi gripivaktsiini tagajärjel 565 inimest halvatuks, nakatudes vaktsineerimisjärgselt Guillain-Barre tõppe.
Aga Quadrigen? Esimene katse panna difteeria/läkaköha/teetanus/lastehalvatus ühte vaktsiini. Tuli turule ilma turvalisustestideta 1959 ja hakkas kohe haigus-ja surmajuhtumeid koguma. Aga võttis aega 9 aastat ja suurt hulka kohtuprotsesse, enne kui vaktsiin 1968.a vaikselt turult kõrvaldati.
8. Aastakümneid meisse sisendatud väide, et need hirmsad haigused (lastehalvatus, rõuged, jne.) kadusid vaktsineerimiste tulemusena, ei vasta tõele
Kui vaadata haiguspuhangute ja surmastatistikat, siis sealt selgub, et enamus nakkushaigusi olid juba enne vaktsiini turuletulekut kadunud või kadumas. Suuresti tänu sanitaarreformidele (tänavate puhastus, kanalisatsioon, joogivee puhastamine, värskem toit) ja üldiste hügieenitingimuste paranemisele ( inimeste isiklik hügieen ning lahedamad elamistingimused).
Ja kadusid ka need haigused, millele vaktsiini ei loodud – katk, koolera, düsenteeria, sarlakid. Rõuged olid kahanemas, kuid pärast vaktsiini leiutamist hakkas rõugetesse suremine taas kasvama.
Suurbritannias seati kohustuslik rõugetevastane vaktsineerimine sisse 1853.aastal. Enne seda oli rõugete SUURIM surmajuhtumite arv 2 aasta jooksul olnud 2000.
Pärast vaktsineerimist:
1857-1859a 14 244 surmajuhtumit
1863-1865a 20 059 surmajuhtumit
Siis võttis Parlament 1867a vastu rangema vaktsineerimisseaduse ja 97%
elanikkonnast sai selle tulemusena süstitud.
Tulemus: 1870-1872 a 44 840 surmajuhtumit!
Lastehalvatusvaktsiin tuli turule 1955ndatel aastatel. 1923-1953 aga oli lastehalvatus juba iseenesest kahanenud USAs 47% ja Suurbritannias 55%.
Statistika näitab hoopis lastehalvatuse kasvamist pärast vaktsineerimise algust.
Leetrite surmajuhtumid olid kahanenud 95% enne kui võeti kasutusele vaktsiin.
Kaasajal on 58-98% leetritesse nakatunud inimestest täielikult vaktsineeritud.
Läkaköhasse suremus oli kahanenud 75% enne vaktsiini.
Tänapäeval umbes pooled läkaköhasse nakatunutest on vaktsineeritud.
(Surmajuhtumite kõveraid ja statistikat vaata raamatutest Neil Miller “Vaccines:Are they really safe and effective” ja Tim O’Shea “The Sanctity of Human Blood”)
9. Nendest haigustest on tehtud hullemad, kui nad on, et hirmutada inimesi vaktsineerima
Algusest peale on vaktsiininduse ajalugu saatnud ka andmete ja haigusjuhtude võltsimine. On andmeid, et juba 19.sajandil võltsiti haiguslugusid, nimelt registreeriti rõugetesse surnud vaktsineeritud inimesi kui mittevaktsineerituid.
Veel kasutati sellist taktikat, et kui vaktsineerimata inimesed nakatusid, siis läks haigus kirja kui rõuged. Kui aga rõugetesse haigestusid vaktsineeritud, siis diagnoositi haigus kui mädane ekseem või midagi muud.
Selline väärdiagnoosimine on edukalt kasutusel veel tänapäevalgi – ikka selleks, et näidata, kui edukas ja tulemusrikas on vaktsineerimine.
Rõuged ei ole tegelikkuses üldse nii kergesti nakkav ega nii kõrge suremusega haigus, kui enamik inimesi arvab. Taas üks hästi kinnistunud müüt inimeste teadvuses. (Kuna Ameerikas käib hetkel äge võitlus kohustusliku rõugetevastase vaktsineerimise vastu, siis ilmub väga palju materjali rõugete kohta.)
Võtame näiteks lastehalvatuse. Kõik meist on kuulnud sellest haigusest hirmu- ja õuduslugusid, et kõik, kes lastehalvatusega kokku puutuvad, jäävad halvatuks ja surevad. Lastehalvatus on üks arstide lemmikargumente, kuidas sundida vanemaid last vaktsineerima.
Mida näitavad aga uuringud? On leitud, et 95% lastehalvatuspisikut kandvaid inimesi ei haigestu kunagi ning sellel 5%-l, kes haigestuvad, on mingi eelsoodumus, kas geneetiline või anatoomiline, seda ei teata. On leitud ka seos suure suhkrutarbimise ja lastehalvatusse jäämise vahel. Osa teadlasi arvab, et enamus inimkonnast on lastehalvatusele loomulikult immuunne.
Ekspertide arvates on lapsel USAs tänapäeval 0% võimalust nakatuda lastehalvatusse. Ainuke võimalus seda haigust saada on vaktsineerimise kaudu.
B hepatiidi ohtlikkuse ja levikuga on tublisti liialdatud.
Vaid 20%-l inimestest, kes B hepatiidi nakkusega kokku puutuvad, tekivad hepatiidi sümptomid. Kuid ka sellest 20%st haigetest 95% terveneb täielikult ja saavutab eluaegse immuunsuse.
Ja kui ühel aastal (1996, USA) esineb samas vanusegrupis 279 B-hepatiidi haigusejuhtu ja 872 väga rasket reaktsiooni B-hepatiidi vaktsiinile (neist 48 surma), siis kumb variant on ohtlikum?
Hirmsad tapjahaigused on tehtud lihtsatest lastehaigustest (mumps, leetrid, sarlakid, punetised, tuulerõuged). Leetrite puhul see peab isegi osaliselt paika, sest peale leetrivaktsiini kasutuselevõtmist on leetrid tunduvalt raskem haigus. Enamuses murrab ta küll vaktsineerituid.
Tuulerõugete vaktsiini reklaamikampaania on USAs hetkel käimas. Täiesti ohutust ja kergest haigusest (kas on keegi kuulnud tuulerõugete tüsistusest?) on tehtud surmahaigus, mille sümboliks pisarais mängukaru ( last ei ole enam või vaevleb ta haiglavoodis) ja sõnumiks koputamine vanemate südametunnistusele – vaat, mis juhtub, kui ei võeta haigust tõsiselt.
Kui tuulerõugete vaktsiin oleks ohutu, siis oleks kogu see reklaamikampaania lihtsalt haledalt koomiline ja ei vääriks tähelepanu, paraku on ka sel vaktsiinil terve rida tüsistusi.
10.Kas te olete üldse veendunud, et pisikud põhjustavad haigusi?
Nimelt kogu maailma loodusraviarstid, holistilise meditsiini arstid ja juba osa targemaid tavaarste ning teadlasi on veendunud, et kogu tänapäeva kaasaegse meditsiini alus, Pasteur ‘i pisikuteteooria ei ole tõene.
Pasteur arvas, et pisikud ründavad meid väljaspoolt, hakkavad soodsas keskkonnas (näit. inimorganismis) paljunema ja põhjustavad sellega haiguse. Kui pisikud hävitada, inimene terveneb.
Pasteuri kaasaegne, erakordselt andekas teadlane Bechamp arvas hoopis teisiti, nimelt, et mikroorganismid (bakterid) pole monomorfsed (eksisteerivad ainult kindlas vormis), vaid pleomorfsed (võimelised muutma oma vormi ja funktsiooni). Bechamp arvas, et pisikud on kõikjal meie ümber ja meie sees, me eksisteerime nendega sõbralikult koos kogu elu.
Tema teooria järgi muutuvad näiteks healoomulised bakterid pahaloomulisteks, kui nende keskkond selle tingib – inimese immuunsüsteem nõrgeneb, organism ei suuda enam kogunenud mürkide ja jääkainetega toime tulla, siis inimene haigestub. Haigusega püüab organism end mürkidest vabastada. Bakterite ülesandeks saab nüüd surnud või kahjustatud rakkude lagundamine.
Seega Bechampi järgi bakterid ei põhjusta haigust, vaid peegeldavad selle keskkonna hetkeolekut, milles nad eksisteerivad. Nagu rotid ei põhjusta roiskunud toidujäätmeid ja prügi, vaid nad eksisteerivad seal, kus prügi leidub.
Pisikute teoorial põhineb kogu tavameditsiin ja vaktsineerimine on selle lipulaev. See on ka väga oluline põhjus, miks meditsiin nii paaniliselt vaktsineerimisteooriasse klammerdub ja seda iga hinna eest edukana püüab näidata – kui tuleks välja, et vaktsineerimine on üks suur valemull, mis pealegi sadu tuhandeid lapsi on kahjustanud? Kuidas saaks meditsiin end üldse enam rehabiliteerida?
Tavameditsiin on juba praegu sügavas kriisis – sest hoolimata miljarditest, mis igal aastal meditsiini ja tervishoidu valatakse, on inimesed viimase 100 a jooksul aina haigemaks ja põduramaks jäänud ning lisaks vanadele “mõrvaritele” on esile kerkinud uhiuued ja senitundmatud tõved. Tavameditsiini jaoks on vähk, AIDS, südamehaigused siiani ravimatud, kuigi läbimurret on lubatud ”kohe, kohe” juba vähemalt 50 aastat. (Holistiliste ravivõtete – puhas toit, õige dieet, ravimtaimed, jne – rakendamisest pole tavameditsiin huvitatud, sest neid ei saa patenteerida, seega ka selle pealt teenida.)
Ja nii põduraid lapsi kui praegu pole maailma ajaloos enne nähtud.
11. Vaktsiinid on poliitika ja äri
Kui nüüd peale kõige eelneva lugemist tekib teil küsimus, kuidas ometi on selline asi võimalik, et siiani jätkatakse vaktsineerimist ja nii paljude faktide juures jätkatakse avalikkusele lausvaletamist – siis võib õelda vaid üht.
Vaktsiinid on äri. Väga suur äri.
Ravimifirmad on maailma rikkaimad, Ameerika valitsuses on neil teiseks võimsam “lobby”. Ravimifirmad toetavad poliitikuid, maksavad kinni valimiskampaaniad, peavad oma rahadega üleval peaaegu tervet erameediat (kes on vaadanud USA TV-d, mäletab kindlasti, kui suure osa reklaamidest moodustavad ravimireklaamid), peavad üleval USA arstide kutseühinguid (AAP, AMA). Ravimifirmade grantide ja stipendiumitega töötavad teadlased ja terved ülikoolid. Loomulikult finantseerivad ravimifirmad enamikku meditsiinilistest uuringutest, kas on siia vaja lisada, et nad EI rahasta uuringuid, mille järeldused EI OLE neile soodsad?
Iga ravimifirma unistuseks on oma vaktsiin lülitada kohustuslikku vaktsiinikalendrisse, sest siis on garanteeritud miljonilised tellimused.
Ainuüksi HepB vaktsiini pealt teenib ravimigigant Merck 1 miljardi dollari aastas.
Merck muuseas oli see firma, kes 1970tel Ameerika homoseksuaalide peal hepatiidivaktsiini katsetas ja arvatavasti sellega AIDSi epideemia algatas. Tänasel päeval teenib Merck nii HepB vaktsiini kui ka AIDSi ravimite pealt miljardeid…
Ravimifirmad võivad üldiselt teha, mis nemad tahavad, “Advokaatide Paradiisiks” kutsutud USAs ei saa neid isegi kohtusse kaevata, sest 1986.a seadusega (National Childhood Vaccine Injury Act) on ravimifirmad vabastatud vastutusest. Väike “vastutulelikkus” poliitikutelt…
1986 a seadusega nimelt võttis riik enda kanda vaktsiinitüsistuste kompensatsiooni maksmise (luues selleks eraldi fondi) ja vabastas ravimifirmad nende vastu suunatud kohtuprotsessidest nii olevikus (seaduse vastuv6tmisel umbes 300) kui ka tulevikus.
Killuke vaktsiiniajaloost:
Peale Esimest Maailmasõda olid USA-l suured rõugevaktsiini ülejäägid. Tuli leida uus turg, kus need realiseerida. Tehti Filipiinidel kohustuslik vaktsineerimisprogramm ja torgati 25 miljonile filipiinole nõel kintsu. 163 000 filipiinot haigestusid peale vaktsineerimist kohe, 71 000 surid.
Reaktsioonid DTL vaktsiinile
Lihaste spasmid, kiljuv nutt, ajupõletik (entsefalopaatia), anafülaktiline shokk, krambid, unisus, oksendamine, pöördumatu ajukahjustus, surm.
Kõige mürgisem on siin läkaköha komponent, mis võib vaktsineerimisel põhjustada läkaköha.
Reaktsioonid läkaköha komponendile:
Hemolüütiline aneemia, diabeet, verehaigused, halvatus, krambid, epilepsia, hüperaktiivsus, allergiad, õpiraskused.
1981 a uurimus leidis, et tõmblused või kollaps ja shokk esines 1-l 875st Ameerika imikust, kellele süstiti DLT vaktsiini.
1985 a ilmus raamat, A Shot in the Dark, kus kirjeldati üle saja juhtumi, kus muidu normaalselt arenenud tervetel imikutel tekkisid pärast DLT vaktsiini krambid, tõmblused, kõrge palavik, loidus, kiljuv karjumine või äärmine unisus. Hiljem diagnoositi neil lastel autism, vaimne mahajäämus, epilepsia, õpiraskused või hüperaktiivsus.
See raamat mängis väga suurt rolli selles, et 1994 a tunnistati ametlikult, et DLT vaktsiin põhjustab ajukahjustusi ja 1996.a ilmus USA turule uus, atsellulaarne vaktsiin DTaP. Paraku ka atsellulaarset vaktsiini on seotud juba entsefaliidi ja surmajuhtumitega.
Vana mõrvar DLT pole aga kuhugi kadunud, veel 2001 a vaktsineeriti USAs sellega imikuid.
Reaktsioonid leetrid/mumps/punetised (LMP)vaktsiinile
Tarkade lastearstide väitel on kõik kolm süütud lastehaigused, mis ei nõua ravi ja mille läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.
Reaktsioonid punetiste komponendile:
Artriit, polüneuriit, tuimus (numbness).
Ainuke põhjus punetiste vastu vaktsineerimiseks on see, et punetiste põdemine võib rasedal naisel põhjustada komplikatsioone. Samas on ka arstide poolt tunnustatud fakt, et see vaktsiin ei anna eluaegset immuunsust! Beebid aga teatavasti rasedaks ei jää ning selle aja peale, kui kunagine beebi lapsekandmise ikka jõuab, on igasugune kaitse juba kadunud. Seega on täiskasvanueas naisel palju rohkem shansse punetisi põdeda ning siis kulgeb haigus ka suuremate komplikatsioonidega.
Reaktsioonid leetrite komponendile:
Lihasekontrolli kadumine, vaimne mahajäämus, meningiit, halvatus, Sclerosis Multiplex (SM), anafülaktiline shokk, Reye’s sündroom, Guillain-Barre sündroom, krambid, entsefaliit (ajupõletik), vere hüübivuse tõus, suhkruhaigus.
Leetrivaktsiini hakati vaktsiiniprogrammi suruma just ajupõletikuga hirmutades, mis leetrite tüsistusena pidi ähvardama 1 1000st lapsest. Paraku ilmnes, et leetrivaktsiin põhjustab ise ajupõletikku.
Leetrivaktsiin on üks ohtlikumaid, sest lisaks sellele, et põhjustab ülaltoodud raskeid haigusi, surub ta maha organismi immuunsuse ning annab kõrgendatud valmisoleku nakatuda teistesse haigustesse.
Lisaks on leetrivaktsiini efektiivsus väike- nt. USAs ja Kanadas 58-60% leetritesse haigestuvatest lastest olid korralikult vaktsineeritud. Vaktsineeritud haigestuvad ka atüüpilisse leetritesse, mis on tunduvalt ohtlikum kui tavalised leetrid.
Leetriviirust organismis peetakse ka üheks autismi põhjustajaks.
Reaktsioonid Hepatiit B vaktsiinile
HepB on üks ohtlikumaid vaktsiine, mis annab väga rohkelt ja raskeid kõrvalnähte. Esimene geneetiliselt modifitseeritud vaktsiin.
Kaua vaktsiini mõju kestab, pole täpselt teada. Erinevatel andmetel 5-9 aastat (seega kindlasti mitte murdeeani, kus tekib esimene reaalne võimalus nakatuda).
Enne USAs litsenseerimist 1986 a katsetati seda vaktsiini 653 lapse peal ning neid jälgiti 5 päeva peale vaktsiini saamist!
See on kogu turvalisusuuring, mis HepB vaktsiinile iial tehtud on.
Osa teadlasi (Dunbar) väidab oma uurimistulemustele toetudes, et eriti ohtlik on HepB vaktsiin teatud geneetilise koodiga inimestele. Tema uurimuse järgi on need just valge rassi esindajad Põhja-Euroopast.
Dunbar on veendunud, et see geneetiliselt muudetud vaktsiin kutsub organismis esile autoimmuunreaktsiooni, sundides keha iseenese rakke hävitama.
Näide: USAs oli 1996.a alla 14-aastaste laste hulgas vaid 279 B hepatiidi juhust. Samal aastal raporteeriti samas vanusegrupis ametlikult 872 väga rasket reaktsiooni, neist 48 last suri.
Prantsusmaal võeti 1998.a HepB maha kohustuslikust kooliõpilaste vaktsineerimiskalendrist pärast seda, kui 15000 inimest esitasid hagi valitsuse vastu. Põhjuseks ikka needsamad kõrvalnähud – sadu vaktsineerimise tulemusena tekkinud neuroloogilisi ja autoimmuunhaigusi.
Itaalias tehti pikaajaline uuring, mis avalikustati 2000.a Sealt selgus, et HepB vaktsiiniga vaktsineeritud lastel on 34% suurem shanss jääda insuliinisõltuvasse suhkruhaigusesse.
USAs kutsus üks arstide organisatsioone AAPS 1999.a üles kohe lõpetama HepB vaktsineerimist, kuna see annab nii palju ja tõsiseid kõrvalnähte. (Erinevalt AAP-st ja AMA-st pole AAPS rahastatud ravimifirmade poolt.)
AAPSi ettekanne USA Kongressile näitab, et kui aastas esineb B-hepatiiti 4 juhtu 100 000st, siis raskeid reaktsioone saavad 4 last 1000st.
Paljud uurijad kahtlustavad just HepB vaktsiini AIDSi epideemia levitamises 1970. aastatel. Arvatakse, et HIV viirus kasvatati Aafrikast pärit olnud ahviajust söödal, mida kasutati B-hepatiidi viiruse kasvatamisel.
Ravimifirma Merck kasutas vaktsiini katsetamisel Los Angelese
ja New Yorgi vabatahtlikke homoseksuaale. Aastaks 1984 oli osalenud 7000-st gay-mehest 84% nakatunud AIDSi.
HUVITAV FAKT: Ühe USA küsitluse järgi pole 95% arstidest aimugi, mida vaktsiinid tegelikult sisaldavad.
Tehke katse: kirjutage (näit Vaktsineerija käsiraamatust) välja vaktsiinide koostis, näidake seda oma arstile ja küsige, kas ta tõesti soovitab seda teie lapsele sisse süstida.
Milline on alternatiiv, kui me ei vaktsineeri? Kuidas oma lapsi ravida lastehaigustest ja hoida tervena?
Kõige olulisem – puhas ‘elus’ toit! Puhtalt (ilma keemiata) kasvatatud ja minimaalselt töödeldud toit. Vältida kõike, mis sisaldab keemiat, värvaineid, kunstlikke maitseaineid. Vältida suhkrut, valget jahu, liigset küllastatud rasva. NB! Suhkur on väga tugev immuunsüsteemi langetaja- 100 mg suhkrut langetab immuunsüsteemi efektiivsust 50 % võrra 1 tunniga.
- Kui võimalik, hoiduda antibiootikumitest, jm ravimitest. Paljud arstid kirjutavad neid välja liiga kergekäeliselt. Selle asemel võiks olla loodusravi koos “vanaemade rahvatarkustega”
- Terve psühhokliima kodus. Armastus, austus ja lapse soovidega arvestamine.
- Homöopaatia. Homöopaatial on olemas looduslikud alternatiivid vaktsineerimisele – nosodid. Neid võib kasutada ennetavalt nagu vaktsiine, kuid nad on organismile täiesti kahjutud.
Kärt Ulman
Foto: consciouslifestylesradioblog.com