Suurem osa inimestest ei oma õrna aimugi, kuidas on rahvusvaheliste  lepingute kaudu neil nahk üle kõrvade tõmmatud. Maksutõusud, riiklikke  huve tagaplaanile suruvad lepingud, koduturu kahjustamine  ‒  need on suuresti väliseliidi huvides ja ELi jaoks tehtud lepingute  tulemus ja neid rakendatud väidetavalt Eesti huve järgivast aga samal  ajal välismaise päritoluga kapitali vastuvõtvate liberaalvõimude poolt.  Kõige huvitavam on, et mitmel juhul on lepingu eiramisel tulemuseks  sanktsioonid.

Paljud mäletavad veel suhkrutrahvi või teisi igasuguseid imelisi  trahve ja kohtusse kaebamisi, mida EL on rakendanud EV suunas, kui kõik  päris nii kiirelt ei lähe nagu välisisandad soovivad?

See hiiglaslik  suhkrutrahv tuleb hiljuti saabunud kohtuotsuse järgi ära maksta. Põhjus?  EL-ile ei meeldinud, et kohalikud ostsid liiga kaua odava hinnaga  suhkrut ja EL sellest mingit kasu ei saanud.

“Andes endale aru, et hinnatõusu ohjamine ühes liikmesriigis, kui  liikmesriik kasutab kas valuutakomitee süsteemi ühes fikseeritud  vahetuskursiga või eurot, ei ole võimalik,” vastas väliseliiti teeniv Ansip küsimusele, kas riik saab hinnatõusu vastu midagi teha.

Mis hinnatõusudesse puutub, siis selle mõjude hulka kuuluvad EL  liitumislepinguga võetud kohustused, üleminekuperiood ja aktsiisid  lisaks neile, mida liberaalvõim veel rakendanud on.
Eriti ei taheta ära märkida, et kuigi kroon oli seotud euroga, ta  siiski kaitses koduturgu arutute ümardamiste jt faktorite eest.

“Üks oluline tegur, mis on jäetud kahe silma vahele on see, et krooni asendamisel kadus ära loomulik siseturu kaitsemehhanism,”  kirjutas Äripäev mõni aeg tagasi.
Samuti jätab soovida liberaalriigilie kohane finantsjärelvalve nõrkus.

“Kusjuures kontrollimatu kapitali tulemuseks on ka tööpuuduse kasv,” kirjutas mõni aeg tagasi I.Raig ja tal on õigus.

Kui mitmel pool mujal jälgib konurentsiamet ka seda, et  suurettevõtted oma rahaga ei asuks nö inetusi tegema ehk väiksemaid  jõuga turult välja suruma, siis siin on see lubatud. “Pika aja  jooksul on siia imbunud palju rahvusvahelisi ettevõtteid, mis on Eesti  ettevõtteid välja suretanud või ära ostnud ning hakanud Eesti turgu  valitsedes ja hindu tõstma.  See annab eelise suurele ettevõttele,” ütles majandusteadlane I.Raig.

Paljudele hakkas see hästi silma juba 1998. aasta vene kriisi ajal,  mis ka siinset turgu mõjutas. Mitmed väiksemad kohalikud ettevõtted  suruti näiteks põllumajanduses suurte, välismaise kapitali osaga  ettevõtete poolt jõuga välja. Näiteks venitati nii mõnelgi korral  väiketootjatele tasu maksmisega välismaise taustaga kokkuostjate poolt,  kes laiendasid siin oma tegevust. Ka kodumaised suuremad tegid seda ühel  või teisel põhjusel. Tänaseks on väiketootjad sisuliselt kadunud  võrreldes varasemaga. Need töökohad samuti. Ka on hulgaliselt  välismaalaste poolt ära ostetud ettevõtted viidud kogu täiega välismaale  üle.

“Ida-Euroopa riike on Euroopa Liidul vaja seetõttu, et tööjõud on  odav. Euroopa eesmärk on saada kätte turg, tekib mastaabiefekt, see  suretab välja äärealade ettevõtted, hinnad tõusevad ja SKP kasvab,” märkis Raig, lisades, et see ei tähenda tingimata reaalse tarbimise või ostujõu kasvu.

Samuti on üheks mõjuriks meie konkurentsi- ja tarbijakaitseameti nõrkus.
“Meie konkurentsiamet pole suutnud tarbijat kaitsta ja hindasid ohjata, järelevalvet varjatud kartellikokkulepete suhtes pole,”  kirjutas Äripäev ja tõsi see ka ju on. Me peame lõpuks ometi tajuma  endale, kui kõrge on tegelikult paljude meile peale pandud  rahvusvaheliste lepingute hind meie elatustasemele ja rahva kestvusele.  Kahju pole ainult majanduslik, vaid ka moraalne.

Eesti inimesed peavad lõpuks ometi hakkama suhtuma kriitilisemalt  liberaalvõimu välishuvide teenimisse, mille viimane üllitis on 150  miljoni kuni 2 miljardi euro maksmine(eri hinnangul) rikkamate riikide  väljapäästmiseks.

Mida te teete, kui teilt võetakse igasugune võimalus elada peagi ELi  päästeplaanide kinnimaksmiseks hoogustuvate maksutõusude tõttu  täisväärtuslikku elu? Kas te võitlete või peidate end maa alla ja  säilitate orjameelsuse?

Kaotada pole midagi, võita aga midagi, mida siin pikalt olnud pole ja selleks  oma inimestest hooliv riik.

27. juuni 2011

Foto: delfi.ee

 

– rahvuslane.blogspot.com

 

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

 

 

VÕÕRASTEGA SÜSTEEMI LÄBIKUKKUMIST EI HEASTA

 

Mis on viinud Eesti üldkriisi servale? Kuidas üldkriisi puhkemist vältida? Lahendusi on mitu.

Eesti on üldkriisi serval. Arstid streigivad, õpetajad plaanivad streikida, päästetöötajate ja politseinike rahulolematus kasvab, Kaitseväe ohvitserid lahkuvad töölt ning väljaränne ei näita mingeid taandumise märke.

Eelmainitu põhjus on suuresti üks ja seesama ehk hüperinflatsioon, mis on reaalpalga olematuks söönud ja seda olukorras, kus üle poole eestimaalastest teenib alla ametliku keskmise. Asi, milles suuresti võim ise süüdi, sest mitmed aktsiisitõusud ja konkurentsiameti lõtv käsi tuleneb valitsuse enese allkirjast. Ei lähe just kokku liberaalide lubadusega kodukulude alandamisest.

Liberaalvõimul on nüüd vaja kiiresti üha rahutumaks muutuvate streikijate nõudmiste rahuldamiseks leida katteallikas. Tänane maksusüsteem seda ei võimalda, sest kulud kasvavad kiiremini tuludest.

Tulevikus saabuvat Armageddoni eelarves on seni edasi lükatud ja kaetud buumi ajal kogutud reservidega, töötukindlustusmaksu (töötukassa reservide) ümbersuunamisega, aktsiiside tõstmisega (kütus, elekter, alkohol), „Eesti Energiast” ning Tallinna sadamast kasumi väljavõtmisega ning, ärgem unustagem, „Eesti Telekomi” mahaärimisega. Seni sellest piisas, kuid enam mitte.

Eesti Energia „heastas” väljakanditud raha muidugi hinnatõstmisega.

Eelarvesse raha leidmist ei tee lihtsamaks miljarditesse küündiv abipakett suurriikide pankade päästmiseks, mis tuleb ühel või teisel viisil just siinsel maksumaksjal kinni taguda. Veel hullemaks teeb aga asja jätkusuutmatu pensionisüsteem, mis on viinud juba ammu sotsiaalkulud suuremaks tuludest ning aina hullemaks läheb, sest pensionäride arv kasvab ning igaühe kohta tehtav väljamakse (ainus, mis senist võimu pukis hoiab) kasvab. Võttes selle loetelu lõpetuseks arvesse veel, et maksumaksjate arv langeb, pole eelmainitud eelarveline Armageddon (mille kaastulem majanduslangus) üldsegi liialdatud.

 

Liberalismi, mitte pelgalt eelarvekriis

Pakutud lahendused eelarvetulude ümberjaotamiseks ning suurendamisest on seni tagasi lükatud suuresti põhjendusega, sest see ei sobivat valitseva ideoloogiaga kokku. Eestis on teatavasti valitsus ja valitsusparteid paduliberalistlikud ning ajakirjandus ajab liberalismi („turg määrab kõik!”) segamini parempoolsusega ja isegi võrdsustab seda eestimeelsusega.

Sellega ei ole aga Euroföderatsiooni taotlevatel liberaalidel midagi ühist. Liberaalid kaitsevad eri siltide all vaid spekulantide huve. Rahapuudusele on aga vastuseks hoopis lisakärped (välja arvatud pensionisüsteemis). Rahandusminister Ligi sõnul pole Euroopas veel piisavalt kasinust. Kui raha pole, siis on nendepoolne lahendus „üleliigsete”  koolide, päästekomandode, haiglate, postkontorite, riigiasutuste ja politseijaoskondade sulgemine.

See vaid kiirendab väljarännet ja rahvastiku vananemist. Kes tahaks elada kohas, kus pole isegi elementaarseid teenuseid?
Arvestades, et valitsev maksusüsteem ja majanduspoliitika sõltub valitsevast koalitsioonist, siis võime lähenevat eelarvekriisi nimetada liberalismikriisiks.

 

Kust leida tulusid?

Meie konkurentriigid, mis meelitavad siit ära inimesi, suudavad maksta ka suuremaid tulusid. Põhimõte siin on lihtne: selleks, et maksta, on vaja teenida. Teisisõnu saavad need riigid maksta avaliku sektori teenistujatele suuremat palka, investeerida rohkem infrastruktuuri, mis seeläbi toidab suuresti ka erasektorit, sest nendel on selleks suured tuluallikad, mis seda võimaldab.

Eestis on NSVList lahkulöömisest saadik valitsenud Reagani ajal domineerima hakanud suhtumine, kus riigi osalus majanduses olgu imepisike. Eestis võeti seda liigagi suurelt ausse. Erastati mitmed suured ettevõtted ja tööstusharud, millest paljude puhul viidi siit minema kogu infrastruktuur ning pandi uuel kodumaal püsti. Lagunevatest endisest suurtootmiskompleksidest, mida võib kohata kõikjal maapiirkondades, ei hakka pikemalt trükkima.

Tulemuseks on riigil peale maksumaksjate tulu vähe neid tuluallikaid, mille eest maksta suuresti enda põhjustatud inflatsiooni tõttu kannatajatele suuremaid palku. Kokkuvõttes võime öelda, et riik peab hakkama tulu teenimaja selleks tuluallikaid omandama.

 

Riigi tagasitulek

Riigitulude suurendamiseks on mitmeid lahendusi. Ei hakka kirjutama siin esseed, aga mõningaid lahendusi saab teha.

1) Riigist väljaviidava ettevõtluskasumi maksustamine.

Igal aastal viiakse sadu miljoneid maksuvaba tulu riigist välja ja kanditakse ümber tihti just konkurentriikidesse, mis sellest kasu lõikavad.

2) EASi toetuste riigiosalusega sidumine.

Täna annab riik raha ettevõtetele, lootes sellest kunagi hiljem maksutulu saada. Hoopis kasulikum on investeerida nt IT-arendusprojektidesse ja omandada õigus ettevõtluskasumile vähemalt 10% ulatuses.

3) Gaasi ja kütuse jaemüügiga tegeleva riigiettevõtte loomine.

Juba täna on riik alustamas õlitootmist, mis võimaldab peagi varustada kogu koduturgu ning gaasitrasside ning kütuseturu senisest suurem kontroll tooks riigikassasse hulgaliselt lisatulu.

4) Eesti Panga muutmine täisfunktsionaalseks pangaks.

Muutes järk-järgult Eesti Pank madalaintressiliseks (võrreldes Rootsi pankadega), kuid vähe riskialtiks nö. kodupangaks, on võimalik suuresti kontrollida oma riigi pangandust ning rahandust, võttes sealt pikemas perspektiivis ka korralik tulu riigikassasse. Eesti Panga kaudu saaks ka toetada kaasmaalaste tagasikolimist intressivaba laenu andmisega perekondadele oma elamise loomiseks.

5) Alates 250 000 eurose kasumi maksustamine vähemalt 5% (tagastamatu) tulumaksuga.

Seni tehakse seda siis, kui tegu on dividendimaksega. Arvestades, et konkurentriikides on see maks kordades suurem, pole ka erilist kahju karta, küll aga saaks eelarvesse lisatulu. Kokkuvõttes peab riik toetama tulutoovaid projekte, millesse kanditakse vastutasuks tema protsentuaalne osalus.
Nii Rootsi, Saksamaa, Soome kui ka teised meile eeskujuks toodavad riigid omavad osalust ettevõtetes, millest aastate lõikes saadud tulu ületab tehtud kulutusi kordades.

6) „Partnerite” toetamise lõpetamine.

Täna maksab Eesti sadu miljoneid igasuguste heaoluprojektidesse peale, millest kasu me ei näe, küll aga kulu.

Lahendusi on mitmeid, kuid neid on vaja. Lasta oma inimesed ära ja oodata, et uued „talendid” tulevad ja täidavad samas süsteemis tühimiku, pole mitte naiivne vaid on – julgeolekualaselt – ka ohtlik. Liberalism on alati soodustanud kommunismi. Sellel ei või lasta juhtuda.

TAAVI REIMANN